Esmaspäev - laupäev 14. - 19.11

Lumi sulas ja ilms soojenes. Mulle meeldib, sest autoga sõita on hea. Aga ... lumi oli ilus! Nüüd on lihtsalt ... ilm. Taaskord lõppes tegus nädal, sain palju põnevat ette võetud ja mul on muljed kirja panemata nii siia kui konspekti, mida tahaksin kolleegidega jagada. Ehk ikka jõuan. Vaatame siis nädala üle: 

 Esmaspäev. Ma sain filmikese valmis! Läks kohe käiku ka. Kas see ka oma eesmärki täidab - tuua koolitusel inimesi juurde, seda pean koolitajalt küsima. Aga minu kätetöö:

Lõpetasin Digipeegli raporti ja olime tublid, sest ainult kolm kutsekooli tegid selle tähtajaks vamis, meie nende hulgas. Kui hea või halb see tuli, seda ei oska hinnata, aga usun, et aasta pärast on mul juba palju rohkem infot. Ühtlasi kutsuti meid osalema ühes uues projektis ja nagu mul tööd vähe oleks, loomulikult võtsin selle vastu.

Kuna selle päeval mul väga palju ajalisi kohustusi ei olnud, sain teha igasuguseid väiksemaid asju, mis ripakile olid jäänud, nii et igati produktiivne päev. 

Jäin linna, aga selle jalutamise ja inglise keelega on praegu kehvasti... Jaltamisega, tõsi küll, oli sellel õhtul üsna hästi, sest otsustasin jalutada poodi (u 1,5 km), jube libve oli, võtsin rahulikult ja jõudsin eluga kohale. Sisenesin poodi, võtsin korvi, tõmbasin jopeluku lahti... ja sain aru et rahakott jäi koju. Sellel õhtul kõndisin vähemalt 4,5 km. 

Keelt õppisin ka.

Teisipäev. Huh, kiire päev. Hommikul moodustus ukse taha järjekord kolleegidest, kes Moodle koolitusega hätta olid jäänud. Aitasin, kuidas oskasin, ning kell 10 oligi aeg koolitusega alustada. Ma arvan, et seekord läks veel paremini kui enne, sest loodi kursuse sisu, mitte enam vormi. Õppisin ise palju, aitasin teisi ka, kuidas oskasin. Ja alati on mul hea meel näha Siivit ja Jürit, minu parimaid kamraade vanast koolist. 

Kahjuks pidin viimasest Moodle moodulist lahkuma, kuna kolledzis algas Praktilise haridustehnoloogia koolitus. Seekord tegime õpiblogi, mis tundus üsna keeruline, kuid pakkus inimestele tagasiside põhjal kõvasti põnevust.

Õhtul läksin koju, sest kolmapäeval pidin Pärnusse minema.

Helikindel tool oli tõesti helikindel.

Kolmapäev. Kutsusin ennast koos Marekiga Pärnu kutsekasse Varjel külla. Saime Marekiga Olerexis kokku ja läksime edasi koos. Saime palju asju arutada ja maailma parandada, sellised sõidud on ikka väga vajalikud juba kasvõi sellepärast, et üksteist paremini tundma õppida. Varje juba ootas meid, kohvilaud ja puha ning pärast seltskondlikku sissejuhatust asusime asja juurde. Sain nii palju asju teada, et see teadmine ajas üle ääre, pean eda tükk aega seedima. Meil on veel palju õppida, see on selge, aga olukord pole lootusetu :)

Ja kolmapäev- teatriproov! Hehen, sellega saab veel nalja :)

Neljapäev. Hommik algas rahulikult, jõudsin jooksvaid asju ajada ja eilset külaskäigust kolleegidele emotsioneerida. Kell kaks olin taas põhikoolis, seekord tegelesime helide maailmaga. Vaatasin küll, et pole eriti palju vahendeid, aga ikka läks aeg ära. 

Reede. Plaaniline koolitus Rakveres, esimene päev. Mul vedas, et Tuuli mind Tallinnast küüti pakkus, seltsis segasem, rutem sai ka. Teemaks oli õpikogukond koolitaja professionaalse arengu toetajana, koolitaja Mari Karm Tartu Ülikoolist. Kuna meil koolis on ka õpikogukonna teema aktuaalne, siis mõtlesin pidevalt selle peale, kuidas seda  kogukonda edasi arendada. Panin kõrva taha mõned mõtted, mida saan ehk kasutada: M. Jürimäe definitsioon minu tõlgenduses: "Õpikogukond tekib vabatahtlikult, siin ei saa vägisi osaleda, kujunemise eesmärgiks ja ajendiks saab olla rühma liikmete soov ise areneda ja oma kogemusi jagada."

Õhtul plaanisime minna Comedy Estoniat vaatama, enne seda toideti meid kõvasti, mistõttu otsustasime minna jalutama. Külastasime Rakvere keskväljakut, giid lemme tutvustas meile veel Rakvere tähtsamaid maju. Ühe maja aknas vilkusid värvilised sinised tuled, mida ma kohe vahtima jäin. Selle peale tuli uksele naine, kes kutsus meid sisse, teavitas, et oleme sattunud Rakvere galeriisse näitusele. Oli uhke installatsioon klaasist, muusikast, värvidest ja it-st. Saime kena elamuse, pole midagi öelda!

Minu kunstielamus Rakverest.

Comedy Estonia ... oli kah. Naersin, aga väga teravaid elamusi ei saanud. Siiski, uue sõna sain oma sõnavarasse - alkonautleja e inimene, kes ei ole joodik, aga peab joogist kõvasti lugu. 

Õhtu lõpetas väike vein kolleegide seltsis.

Laupäev. Oli improteatri koolituspäev. natuke teadsin sellest asjast, aga mida täpselt oodata, ei teadnudki.  Nüüd, olles juba kodus, võin öelda  - oli TÕELISELT emotsionaalne ja inspireeriv koolitus, mida saan ka oma töös edukalt ära kasutada. Sõnu mul väga palju ei ole, aga lisan siia ühe meie grupi video, loodetavasti head kolleegid ei pahanda, et neid õppematerjalina kasutan.